Vabrikandi villast saab klientide teenindamise keskus
Restaureerimine õnnestub kaasaegseid värve ja tehnikat kasutades
Maalri- ja kunstnikuvärve tootva vabriku territooriumil Leipzigi lähedal Nerchaus seisab uhke vabrikandivilla, mille kõrge iga ennast millegagi ei reeda. Selle üheks põhjuseks on villa hiljutine edukas saneerimine kõige kaasaegsemaid värve ja tehnikaid kasutades, arvestades seejuures ka muinsuskaitse nõuetega. Klienditeeninduskeskuseks muutunud “aarde” ametlikul avamisel septembri alguses võisid arvukad külalised restaureerimise õnnestumises oma silmaga veenduda. Firmaomanik doktor Klaus Murjahn kuulutas restaureerimisprojekti kõige olulisemaks asjaks ja juhtis seda kuni lõpetamiseni isiklikult. Värvide ja teiste ehitustoodete valmistajana osaleb Caparol juba aastakümneid edukalt muinsuskaitsealuste hoonete juures läbiviidavates töödes. “Me pühendume sellele nõudlikule töövaldkonnale kogu oma jõuga, kuna meil on hea meel, et võime sel viisil anda oma panuse meie kultuuripärandi säilimisse”, sõnab doktor Klaus Murjahn. Nerchau villa uuendamine peegeldab seda muljetavaldavalt.
Nerchau värvivabrik kuulub 1992. aasta maikuust alates Caparol-grupile (Ober-Ramstadt). Tootmishoone ulatusliku moderniseerimisega lõi Saksamaa suurim ehitusvärvide tootja eeldused traditsioonirikka Nerchau tehase edasikestmiseks. Pärast uuendatud tehase käikulaskmist ja ümberehitustöid on ka ehteasjaks muutunud villale nähtud tulevikus ette uus funktsioon.
Ükski kivi ei jäänud teise peale
Kaasaegse klientidega suhtlemise keskusena peab villa andma oma panuse erialaste ja kunstiliste arvamuste vahetamisse, samuti parandama informatsiooni mõlemasuunalist liikumist. Kui hoone väliskuju taastamisel pandi suuremat rõhku tema esialgsele väljanägemisele, siis maja sisemuses ei jäänud ehitise halva seisukorra ja kasutamiseesmärgi kavandatava muutumise tõttu ükski kivi oma endisele kohale alles.
Elumaja juures oli tegemist looduslikust kivist vundamendile püstitatud telliskiviehitisega, mis muudeti juurde- ja ümberehitustööde käigus villaks 1921./22. aastal. Tööde eest vastutas toona arhitekt doktor Hugo Koch. Tänu temale on hoonel apsiid ja balkon, nagu ka mugavad sissekäigud ning ehitise juurde kuuluv inglise eeskujul kujundatud aed. Pärast võõrandamist 1946. aastal võeti majas eluruumi saamise eesmärgil ette kaugeleulatuvaid muudatusi. Selles, et hoone jäi aastateks hooletusse, polnud süüdi mitte üksnes SDV majanduse puudujäägid, vaid see oli ka poliitiliselt motiveeritud. Sotsialistlikus riigis oli kinnisvara omamine taunimisväärseks nähtuseks.
Doktor Klaus Murjahn võttis hoone oma hoole alla ja tegi tehasedirektor Friedhelm Röberile ülesandeks otsida kokku kõik olemasolevad dokumendid. Kättesaadu piirdus siiski vaid ajalooliste fotodega, mis kuulusid Leisnigeri ehitiste planeerimise büroo Arnold poolt koostatud dokumentatsiooni juurde.
Austusest arhitekt doktor Hugo Kochi vastu kuulutas pädev ametkond hoone muinsuskaitse all olevaks. Enne seda, kui fassaad esialgsel kujul taastati, sai maja 1997. aasta keskel uue “koprasaba-katuse”. Kaks aastat hiljem algas fassaadi saneerimine. Ehitaja oli muinsuskaitseametiga kooskõlastanud, et kasutatakse mineraalsest kergmaterjalist Capapor tehtud ehisprofiili ehk oma majas valmistatud toodet.
Veenev kujundamiskompetentsus
Fassaadidele kanti enne fassaadiprofiilide kinnitamist ja silepahtliga töötlemist uus aluskrohv. Seejärel kaeti pind silikaatse fassaadivärviga Sylitol. Värvikontseptsiooni väljatöötamine oli Ober-Ramstadti firma Caparol FarbDesignStudios kätes. Siseehituses ja ruumide kujundamisel panustas soome sisearhitekt Sanna Läppekowski modernsusele, paindlikkusele ja elegantsile. Värvi ja interjööriga mängides kasutati parimal viisil ära Caparoli usaldusväärsetes ja innovaatilistes kvaliteettoodetes peituvad võimalused. Värvispekter ulatus Lithodecor-sortimendist üle kõrgväärtuslike Indeko-plus sisevärvide ning Arte- ja Deco-Lasuri kuni niisuguste pahtlitehnika-värvideni nagu Calcino-Décor välja.
Tellimuse andmisel pöörati tähelepanu piirkonnas asuvatele firmadele. Maalritööde tegemisel toetasid firmat Bemmann tarmukalt Caparoli erialaspetsialistid, nii et maalermeister Bemmann rääkis lõpuks vaimustatult kaasaegse seinakujunduse uutest mõõtmetest. Just nimelt uute võimaluste kasutamisel on oluline osa selles, et Nerchau villas on arhitektoonilise ilu säilitamine viidud kooskõlla pretensioonika kujundusega.
Oma olemasolu eest on villa tänu võlgu tööstuslikule tõusule, mis algas Nerchaus 19. sajandi 30-ndatel aastatel, kui vennad Hesselid alustasid Muldetalis värviliste muldade kaevandamise ja sellest maalrivärvide tootmisega. 1834. aastal asutatud ettevõttest tekkis 1891. aastal värvivabrik Farbwerke Friedrich und Carl Hessel AG. Viis aastat enne seda olid Hermann Hessel ja tema sugulane Foll loonud veel teisegi perekonnaettevõtte, mille eesmärgiks oli lakivärvide valmistamine. Foll seadis ennast sisse tehase vahetus naabruses. 1886. aastal ehitatud elumaja sai mõned aastakümned hiljem oma lõpliku välimuse. Hoone elas kahjustusi saamata üle mõlemad maailmasõjad.
Traditsioonidega lakivabrik
Ilma õdede-vendade Hesseliteta oleks Nerchau ilmselt jäänudki igaveseks ajaks põlluharijate linnakeseks. Nemad avastasid, et Muldetalil on lisaks viljakale pinnale veel teisigi rikkusi. Värvilise savi ja muldade kaevandamine ei varustanud ümbruskonda mitte üksnes ehitusmaterjaliga, vaid andis ka toorainet mullavärvide tootmiseks. Ligikaudu sada töötajat valmistasid mullavärvide ja pigmentide kõrval muuhulgas raudoksiidpigmente, värvilisi lakke värvilise paberi jaoks, tapeete ja trükivärve, nagu ka õli-, liim- ja lubjavärvaineid. Alates 20-ndate aastate lõpust täiendasid pakkumist kunstnikuvärvid. 1886. aastal loodud lakivabrik Lackfabrik Hessel, Foll & Co. hakkas tegelema õli-, laki-, roostekaitse- ja põllumajandusmasinavärvide arendamise ja tootmisega. Lakivabrik kogus endale kuulsust Nerchau Valgeks nimetatud lakivärviga.
Teine maailmasõda jättis endast maha raskeid purustusi ja pani tootmise seisma. Nõukogude sõjaväelise administratsiooni käsul võõrandati nii värvi- kui ka lakivabrik 1946. aastal ning ühendati üheks ettevõtteks. Pärast sõjakahjustuste kõrvaldamist alustati tootmisega uuesti. Toorainepuudus võimaldas alguses üksnes väheväärtuslike värvide valmistamist. Lisaks õlilaki- ja alküüdvaik-värvidele muutus tootmises üha tähtsamaks raudteede, jõujaamade ja transporditehnika roostetamise eest kaitsmiseks mõeldud alus- ja kattevärvide valmistamine.
50-ndate aastate alguses läks käiku rajatis sünteetiliste raudoksiidpigmentide valmistamiseks, hiljem ehitati see ümber ja moderniseeriti. Samasse aega jääb ka suuri nõudmisi esitavate kunstnikuvärvide tootmisega alustamine Nerchaus. Kõnealuseid värve töötati välja koostöös Berliin-Weissensee kunstikõrgkooliga. Dresdeni traditsioonirikka ettevõtte Neisch & Co. maalimisvärvide tootmise ülevõtmisega laienes tootmisprogramm guašš-, tempera- ja akvarellvärvide, samuti lasuur- ja tušeerimisvärvide võrra. Ettevõtete edasise inkorporatsiooni tulemusena ühendas Nerchau värvivabrik 1980. aastal nelja suurte traditsioonidega kunstnikuvärvide-tootja kompetentsi.
SDV majanduse kombinaatide moodustamisega forsseeritud kontsentratsiooniprotsessi tulemuseks oli kitsas spetsialiseerumine. Nerchau värvivabrik kuulus lakkide ja värvide kombinaati ning varustas oma toodetega olulisemas osas SDV siseturgu. Sortimenti kuulusid raudoksiidpigmentide kõrval teiste hulgas ka värvikontsentraadid, kattematerjalid, samuti kunstniku- ja maalimisvärvid. Iseäranis laste seas olid ülimalt armastatud pastataolised maalimisvärvid. “Me töötasime täie võimsusega ning ei olnud investeerimisvahendite puudumise tõttu lõpuks enam võimelised seadmete kulumist peatama,” kirjeldab Röber olukorda 80-ndate aastate lõpus. Kõigest hoolimata olid Nerchau tooted siiski vägagi armastatud.
Kirjude värvide asukoht: innovaatilised tooted eduka tuleviku jaoks
Seoses Caparoli grupi poolt ülevõtmisega kaasnenud uute suundadega analüüsiti kriitiliselt tootevalikut, kvaliteeti ja majanduslikkust. Analüüsi tulemusena puhastati sortimenti järjekindlalt, võttes arvesse tootmistehnika moderniseerimist. Seejuures olid otsustavateks sammudeks värvide Alpina Color ja AVA (varjundvärvid) tootmise ületoomine Caparoli teistest tootmiskohtadest, nagu ka tööstuslike värvipastade tootmisega taasalustamine. Viimatinimetatu oli soikunud koos SDV suurkeemia kokkuvarisemisega pärast Saksamaade taasühinemist. 1990-ndate aastate keskpaigas muutus turu nõudlus silikoonkautšuki ja vedelate kunstmaterjalide värvimiseks kasutatavate tööstuslike värvipastade järele uuesti suuremaks.
Maalimis- ja kunstnikuvärvide juures ei talunud üleminek klassikalistelt värvidelt modernsetele enam mingit viivitust. Ehkki edaspidigi pakutakse kunstnike õlivärve, tempera- ja akvarellvärve, eelistatakse siiski akrüülsüsteeme, mis on universaalselt kasutatavad, vananemisele vastupanevad ja ökoloogiliselt ohutud. Niisugune vajadus on tekkinud tänu tootja innovaatilisele arendustegevusele. Erinev näeb turg välja kooli maalimisvärvide korral: kui vanades liidumaades eelistatakse traditsiooniliselt tahkeid alusel paiknevaid värve, siis uutes liidumaades hinnatakse rohkem Nerchaus valmistatud pastataolisi värve. Viimased toetavad maalimisel loomingulisust ning õpetavad lastele ümberkäimist kunstnikuvärvidega.
