Allianz Arena München - esmaklassiline staadion

Allianz Arena avaldab muljet ka oma suurepäraselt kujundatud siseruumidega

München teatab oma tagasitulekust maailma niisuguste suurte jalgpallitemplite hulka nagu Sansiro, Bernabeu või Maracana: Allianz Arena näol on Baierimaa metropol saanud endale ühe maailma kaasaegseimatest staadionitest. Ehitustellimusest staadioni avamiseni jõudmiseks kulus ainult kolm aastat. Allianz Arena avati 30. mail 2005. aastal.

Uus Arena kujutab endast jalgpallistaadioni moodsat käsitlust. Tegemist on innovaatilise arhitektuuriga, kuid seejuures on tunda ka möödunud aegade hõngu, kuna teatud määral on käidud Müncheni olümpiastaadioni jälgedes. Maailmakuulsa filigraanse telkkatuse-konstruktsiooniga ehitis, mis polnud kunagi mõeldud ainuüksi jalgpallistaadioniks, rajati 1972. aastal arhitektide Günther Behnisch ja Frei Otto poolt ning see muutus uue, elust kihava demokraatliku Saksamaa ehituslikuks kehastuseks.

Hiiglaslik lava suurejoonelisele jalgpallile

Nii väga kui arhitektuuri austajad vana ehitist ka ei jumaldanud, soovisid jalgpallifanaatikud ja -funktsionäärid endale juba ammu uut staadionit. Uue staadioni ehitamiseks väljakuulutatud konkurss 2002. aasta veebruaris oli tipparhitektidele Herzog ja de Meuron otsustava tähtsusega: peasponsori Allianz Arena järgi nimetatud staadioni näol ehitasid nad vaatemängulised eesriided maailmaklassi jalgpallile.

Jacques Herzog ja Pierre de Meuron kuuluvad kaasaja kõige edukamate ja mõjukamate arhitektide hulka. Hetkel annavad nad tööd ligikaudu 180 inimesele Londonis, Pekingis, Barcelonas, San Franciscos, Münchenis ja teistes maailma suurlinnades. Londoni vana jõujaama Tate Modern kunstihalliks ümberehitamise ees0t andis Hyatt-Fondation neile 2001. aastal Pritzkeri arhitektuuriauhinna, mida loetakse arhitektuuri alal maailma suurimaks tunnustuseks. Üheks nende praeguseks suurprojektiks on "Linnupesaks” nimetatud Beijingi rahvusstaadion 2008. aasta suveolümpiamängudeks. Saksamaal kavandatakse hetkel Elb-filharmooniat Hamburgi sadamasse. Vanasse sadamalattu ehitatakse kaks kontserdisaali ja luksushotell, mis hakkavad välja nägema nagu suur hiilgav kroon.

Maagilise säraga ehitis

Nii nagu ei ükski teine ehitis avaldab Müncheni staadion muljet oma "päevase-” ja "öise arhitektuuriga”: rahulik, neutraalselt hõbedaläikeline päeval ning hiilgavate eesriietena näiv öösel. Niisuguse väljanägemise põhjuseks on kate valgust läbilaskvatest rombikujulistest ETFE-fooliumpatjadest, mis valgustuse muutudes säravad mängust sõltuvalt kas FC Bayerni või TSV 1860 Müncheni klubivärvides või neutraalselt valgena, muutes kogu staadioni üheksainsaks valgusallikaks, "laternaks”, nagu ütleb Jacques Herzog. Kirjeldatud pealispind muudab massiivse teras- ja betoonehitise kergeks läbipaistvaks kujutiseks. Valgustuse eelduseks on membraankonstruktsiooni õhuline materjal. Kunstmaterjalist kate paneb vastu ka karmile ilmastikule, on raskestisüttiv ja 90 protsenti valgust läbilaskev. Soovitud valgusefektide saavutamiseks on iga õhupadi seotud spetsiaalselt kõnealuse projekti jaoks väljatöötatud valgustitega, mis võimaldavad ahhetamapanevat värvivahetust.

Projektipõhine spetsiaalne pinnakate

Selleks, et kanda katte imposantne värvikus peegelduse abil üle massiivsetele hooneosadele ning et samaaegselt vastandada punasele, sinisele ja valgele värvusele neutraalset tooni, nägi arhitektide värvi- ja materjalikontseptsioon ette hõbedase, metalsena mõjuva materjali. Kuna kõrge hinna tõttu ei saanud seda teostada roostevabast terasest, tuli asjale läheneda uut teed kaudu. Caparoli spetsiaalselt selle projekti jaoks väljatöötatud metalsena mõjuv pinnakate võimaldas täita kõik arhitektide kujundussoovid ning arvestas samal ajal ka investorite seatud rahaliste piirangutega.

„Kaks aastat tagasi küsis Herzogi ja Meuroni Müncheni büroo meie käest, kas kohase hinnaga oleks võimalik betooni pealispinda efektlakiga katta ka suuremõõtmeliste mineraalsete aluspõhjade korral,” rääkis Reinhard Franz Caparoli grupi planeerimis- ja objektiteeninduse osakonnast. Olemasolevat baasmaterjali arendati ja modifitseeriti nii kaua, kuni see vastas arhitektide soovidele ja nõudmistele.

Siseruumides nägi värvikontseptsioon samuti ette metalsena mõjuvate kuldsete ja pronksjate värvitoonide kasutamist. Ka need nõudmised saadi täita spetsiaalselt väljatöötatud tootega. Pärast ulatuslikku läbivaatusprotsessi otsustasid ehitajad, peaettevõtja ja arhitektid Caparoli materjalide kasutamise poolt. Need materjalid loovad siseruumides nagu ka vastuvõtualadel, äriklubides ja erinevates VIP-loožides suursuguse õhkkonna ning annavad esplanaadi seinapindadele nende ainulaadse väljanägemise.

Teenus planeerijatele ja arhitektidele

„Selleks, et pakkuda arhitektidele võimalikult palju erinevaid kujundamisvõimalusi, on meie arvates vaja arvestada nende materjalisoovidega, isegi kui see alguses näib raskena ning kui selle jaoks peab välja töötama uusi materjale," ütleb Franz. Nii on hetkel käimas järgmised tootearendusprojektid suurejooneliste ehitusettevõtmiste jaoks. „Me tahame eriliste objektide korral seda teed edasi käia. Ja muidugi oleme rõõmsad, kui selle tulemuseks on lõpuks laialdaseks kasutamiseks mõeldud seeriatootmis-küpsuseni arendatud tooted.” Nii on esialgu spetsiaalselt Allianz Arena jaoks väljatöötatud hõbedasest pinnakattest kulla ja pronksi variatsioonide kaudu välja kujunenud terve kollektsioon klassikalistes, aga ka trendikates metallik-värvitoonides.

Kui parkimismaja-, mängijate- ja pressiala, samuti jalgpalliklubide Bayern ja 1860 hiigelruumid on värvitud Caparoli niisuguste toodetega nagu Antik-Lasur, Seidenlatex, dispersioonvärv ning siidmatt lakk Capalac, siis staadioni sisemus ise on värvide poolest pigem tagasihoidlik: betoon ja spetsiaalselt väljatöötatud hõbedavärviga kaetud tooliread. Arhitektuur astub siin peaeesmärgi teenimise nimel tagasi, 22 mehe ja ühe palli mäng peab olema viimasest kui nurgast täiuslikult jälgitav. Herzogi ja de Meuroni jaoks oli kõige tähtsam jalgpalli esikohale seadmine. Kuigi see kõlab banaalselt, pole seda mitte kunagi niivõrd radikaalselt tehtud nagu siin. Pealtvaatajad peavad pääsema väljakule võimalikult lähedale, nii lähedale, kui see üldsegi on võimalik. Kuigi Euroopas on veelgi järsema kaldega pingiridu, pole lähedus mitte kusagil niimoodi välja toodud nagu Allianz Arenas. Herzog ja de Meuron optimeerisid siin kõike. "See on nagu pott,” põhjendab Jacques Herzog "katla” arhitektuuri, milles tagantjärele on leitud sarnasust inglise jalgpallistaadionitega.

Allianz Arena pakub ligikaudu 37 600 ruutmeetri suurusel pinnal kolmes vihma eest kaitstud sektoris kokku 66 000 istekohal, 3400 äriklassi-istmel ja 106 loožis võimalust jälgida mängu selle vahetus läheduses – emotsioonide katel, mis annab jalgpallisõpradele tunde, et nad asuvad pallile väga lähedal. Staadioni infrastruktuur on eeskujulik: 6500 ruutmeetril paiknevad gastronoomia- ja meelelahutusmaailmad, bürood, konverentsiruumid, samuti ruumi arvelt kokkuhoidmata paigutatud piirkonnad meediale. Ja lõpuks –allmaaraudteejaamale vaatamata – on olemas ka 11 000 parkimiskohta, millest VIP-idele ja meeskondadele ettenähtud 1200 kohta asuvad suisa staadioni territooriumil.

Uusehitise kulud – ligikaudu 340 miljonit eurot – kannavad mõlemad jalgpalliklubid TSV 1860 München ja Bayern München võrdsete osadena. Müncheni kindlustuskontsern Allianz AG toetab nimeandjana mõlemat ehitajat märkimisväärse summaga. Edasisteks kuluteguriteks on staadioniga kaasnevad vajalikud infrastruktuurimeetmed – allmaaraudteelõigu ehitamine Marienplatzi ja Fröttmaningi vahel ning kõigi linnatänavate ehitamine ümber Allianz-Arena. Kõnealused kulud, mille suuruseks on ümmarguselt 160 miljonit eurot, katavad umbes pooles mahus Saksamaa Liitvabariik ja liidumaa.

Allianz-Arena on ilma igasuguste kahtlusteta ehitis, mille korral ehitustehnilistest ja logistilistest lahendustest võib rääkida vaid ülivõrretes. Ta on linna uueks sümboliks ja publikumagnetiks, kuid ennekõike on ta ühte: staadioniks jalgpallisõpradele.